Mis oli Vene impeerium?

Taust ja esmane vormimine

Venemaal oli olnud raske aeg, mis algas 15. sajandi lõpus Venemaa domineerimise taaselustamisel tsaari Ivan III (Ivan Suur) tõusuga. Lisaks sadade aastate veetmisele Mongool-tatari ike all pärast kuldse orda vallutamist põhjustas riigi mahajäämus linnaelu suhteliselt madalat levikut, mida süvenes Rootsi ja Prussia põhjaosade sõda ning konfliktid piirid Musta mere lähedal lõunaosas, kus Türgil oli tugev positsioon. Rahvusvahelise monarhiaalse riigina ilmus Vene impeerium 18. sajandi alguses ja eksisteeris kuni 20. sajandi alguseni. Ta võttis juured varasemas Vene riigile, mida Peetrus Suur kuulutas Vene impeeriumiks 1721. aastal.

Tõuse võimule ja saavutustele

1914. aastal viis riigi territoriaalne haldusjaotus läbi 81 provintsi ja 20 piirkonda 931 linnaga. Mõned provintsid ja piirkonnad ühendati üldvalitsustes, näiteks Varssavis, Irkutskis, Kiievis ja Moskvas ning Amuri, steppide, Turkestani ja Soome maade piirkonnas. Vene impeeriumi ametlikud vasallid olid Bukhara emiraat ja Khiva Khanate. Vene impeerium oli pärilik monarhia, mida juhtis keiser. Keisri perekonna liikmed moodustasid keiserliku maja. Keiser ise teostas seadusandlikku võimu alguses. Seejärel anti 1810. aastal seadusandlik volitus riiginõukogule ja pärast 1906. aastat riigiduuma. Monarh mõjutas senati ja ministrite nõukogu ning ta oli relvajõudude kõrgeim juht, kuhu kuulusid Vene armee ja Vene merevägi. Vene impeeriumi olemasolu kaudu oli ka Vene Kristlik Õigeusu Kirik olnud osa riigist ja rahvuslik hümn algas sõnadega "Jumal Salvesta tsaar". Kogu riigi elanikkonda peeti Vene impeeriumi subjektideks ning üle 20-aastased mehed pidid vanduma keisri vastu. Vene impeeriumi teemad jagati neljaks klassiks või "staatuseks". Nimelt olid need aadlikud ja vaimulikud ühiskonna kõrgematel tasanditel, madalamal tasemel aga linnaelanikud (aukonsulid, gildi kaupmehed, ametnikud ja käsitöölised, käsitöölised ja käsitöö) ning maaelanikud (talupojad). Seadusandlik lahendus oli kokku pandud Vene impeeriumi täielikesse seadustesse. Vene impeeriumi vapp oli kuninglik regaliaga kahesugune kotkas. Riigi lipp oli riie, millel oli valge, sinine ja punane horisontaalne triip.

Väljakutsed ja vastuolud

Peetruse Suure sõdade seeria eesmärk oli tegeleda riiklike logistiliste probleemidega, peamiselt Vene impeeriumi probleemidega, mis võitlesid merele pääsemisega. Ei oleks võimalik ületada riigi tehnilist ja majanduslikku mahajäämust ilma sadamate ja laevastiketa ning need aitaksid ka kõrvaldada Lääne-Euroopa riikide ja Türgi poliitilised ja majanduslikud blokeerimised. Ekspansiivse ja mõnikord jõhkra Peetruse kontrolli all oleva riigi kontrolli tulemusena, mida jätkas mõjukas Katariina II, laienes Vene impeerium 22, 4 miljoni ruutkilomeetrini. 18. sajandil kuulusid sellesse Balti, parempoolse Ukraina, Valgevene, Poola, Bessarabia ja Põhja-Kaukaasia osad. Alates 19. sajandist lisati ka Soome, ülejäänud Kaukaasia, Kasahstan, Kesk-Aasia ja Pamir. 1897. aasta rahvaloenduse kohaselt oli 19. sajandi lõpuks impeerium jõudnud 128, 2 miljoni elanikuni. Suured maad olid koduks enam kui 100 suurele ja väikesele rahvale ning mitte-venelased moodustasid 57% rahvastiku etnilisest demograafiast. Vene keel kuulutati siiski ametlikuks keeleks ja muudeti kohustuslikuks kõikides riigiasutustes. Impeeriumi pealinn oli Peterburi, Peterburi ehitatud linn Soome lahe ääres.

Langus ja surm

19. sajandi teisel poolel toimunud Vene impeerium läks oma ajaloo jooksul feodaalsest sotsiaalmajanduslikust alusest üle kapitalismi aluseks olevale. 20. sajandi alguses lõid Vene impeeriumi majanduslikud ja sotsiaalsed pinged, mida tõsiselt nõrgestas ebaõnnestunud osalemine esimeses maailmasõjas, tekitanud teed revolutsioonilistele tingimustele. 1917. aasta sügiseks süvendasid mässulised meeleolud riigis valitseva poliitilise olukorra halvenemise tõttu. Suured sõjalised kulutused, galopeeriv inflatsioon (alates veebruarist oli rubla amortiseerunud 7 korda) ning korrakaitse langus koos imperialivõimude ootuste suurenemisega. Vastusena aitasid revolutsioonilise propaganda poolt toetatavad inimeste nõudmised kaasa äritegevuse vähenemisele ja elatustaseme langusele. Toiduvarude nappus linnades oli samuti muutunud teravaks probleemiks.

Ajalooline tähendus ja pärand

1917. – 1919. Aasta revolutsiooniline murrang hävitas rahvusvahelist Vene impeeriumi ja peatas selle piiride laiendamise. Enamik Vene impeeriumi osi muutus Nõukogude vabariikideks, mis hiljem moodustasid ametiühinguriigi, saades Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu (mida tavaliselt nimetatakse NSVL või Nõukogude Liit) riigiks. Endise Vene impeeriumi muud osad, kus Nõukogude valitsus ei olnud heaks kiidetud, muutusid iseseisvateks riikideks.