Mis on Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (NATO)?
Nõukogude Liidu ohu ületamiseks moodustasid Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon ehk NATO NATO Lääne-Euroopa kapitalistlikud võimud. Lisaks Nõukogude Liidu laienemise ärahoidmisele pidi NATO ennetama ka natsionalistliku sõjalise süsteemi taaselustumist Euroopas, olles samas kohal ka Põhja-Ameerika ülivõimudest, kes olid selles suhtes üleilmse maailmasõjani. Lõpuks oli NATO-l ka kohustus ühendada Euroopa riike poliitiliselt. Pärast Teise maailmasõja õudusi, kui suured osad Euroopast seisid ikka veel ebamugavuses ja kui Euroopa riigid ja riigid olid oma poliitiliste kõneluste suhtes üsna ebakindlad ja Nõukogude Liit sai Lääne-Saksamaal kindluse, allkirjastati NATO leping. 4. aprillil 1949. Asutajaliikmeteks olid Belgia, Kanada, Taani, Prantsusmaa, Island, Itaalia, Luksemburg, Madalmaad, Norra, Portugal, Ameerika Ühendriigid ja Ühendkuningriik. Peaaegu seitsme aastakümne jooksul on NATOga liitunud mitu riiki.
Eesmärgid ja ülesanded
Nõukogude Liit üritas kommunismile kaasa tuua ja Ameerika Ühendriigid tundsid, et ta pidi sekkuma ja takistama kommunismi levikut. Seega lõpetas NATO selle loomisega selle. Esialgu olid sellised riigid nagu Ameerika Ühendriigid, Madalmaad, Belgia, Kanada ja Prantsusmaa. NATO eesmärk oli luua Nõukogude Venemaa mõtetes hirm. See tähendas ka seda, et kui Nõukogude Venemaa ründas Euroopa riiki, aitaks USA seda riiki. NATO teine eesmärk oli tuua Euroopa ja USA sama kaitsekihi alla, tugevdades seega sõjalist ja majanduslikku olukorda ning andes Euroopale palju jõudu. See oli ka eesmärk ühendada kõik suurriigid nagu Euroopa ja USA, et olla valmis Nõukogude Venemaa rünnakuteks. NATO ülesanded hõlmasid ka kollektiivriike, mis aitasid üksteist suveräänsuse ja julgeoleku tagamisel, ning et hei tegutseks koos, et võidelda mis tahes rünnakuga ühegi teise liikme vastu.
Märkimisväärsed sõjalised kampaaniad
NATO on töötanud rahu tagamise nimel ja on isegi töötanud vaidluste lahendamisel rahvusvaheliselt. Külma sõja ajal ja pärast seda osales NATO mitmes missioonis. Aastatel 1990–1991 olid operatsioonide ankurvägi ja Ace Guard Lähis-Idas olulised NATO algatused, mida toetasid Iraagi invasioon Kuveidis. Praegu on NATO missioonid Afganistanis, Liibüas ja Kosovos tähtsad ja väärib märkimist. Pärast 11. septembri rünnakuid juhtisid operatsiooni rahvusvahelised julgeolekuabijõudud NATO-s mitmed rahvad, töötasid rahu saavutamiseks Afganistanis. NATO jätkas isegi 2005. – 2006. Aastal Pakistanis toimunud maavärina ajal abi andmist.
Kriitika ja vastuolud
Kuigi NATO on ka humanitaartegevuse eest kiidetud, süüdistati teda pommitamises Ida-Afganistanis või isegi Jugoslaavia pommitamise ja inimeste tapmise eest. Kuigi mõnel juhul oli NATO tegevused keelanud, on mõni teine kord isegi pommirünnakuid põhjendanud. NATO-s süüdistati mittesõjaliste hoonete pommitamist, tapes seeläbi Jugoslaavia süütud tsiviilelanikud. NATOga nähakse ka innukalt Venemaaga südamlike suhete arendamist.
NATO Post-Nõukogude ajastul
Kuna NATO loodi Nõukogude Venemaa tõusu vastu võitlemiseks, oli loomulik, et pärast nõukogude aja möödumist tuli see muutuda. NATO on ka lubanud, et ta ei kasuta alates 1996. aastast tuumarelvi üheski riigis. NATO sõjalist võimet on ka Nõukogude-järgsel ajal palju vähendatud ning ta ei pea enam Nõukogude Venemaad vastase vastu . Täna on Venemaa osa NATO rahupartnerlusprogrammist, kuigi paljud NATO juhid kritiseerivad Venemaad, nagu näiteks nende hiljutised sõjalised osalused Ukrainas ja Süürias.
