Vähem kui üks fikseeritud telefoniliit 100 inimese kohta

Fikseeritud telefoniliinid

Telefonivõrgud on keerulised elektriside ühendussüsteemid, mis võimaldavad kahel inimesel vahemaa tagant suhelda. Need telekommunikatsioonivõrgud vajavad ulatuslikke infrastruktuure. Paljud riigid ei ole suutnud nendesse kallisse süsteemi investeerida, mistõttu on nende elanikel tõenäoliselt fikseeritud telefonid. See asjaolu kehtib eriti arengumaade maapiirkondades. Nendes piirkondades kogetud vaesus on sageli seotud isolatsiooni ja teenuste kättesaadavuse puudumisega, sealhulgas kommunikatsiooniga.

Fikseeritud telefoniliinide puudumine

Igal selles nimekirjas oleval riigil on 0 fikseeritud telefonit 100 inimese kohta ja enamus asub Aafrikas. Mõned neist kohtadest on Guinea, Nauru, Kongo Demokraatlik Vabariik, Lõuna-Sudaan, Kesk-Aafrika Vabariik, Nigeeria, Tšaad, Burundi, Libeeria ja Sierra Leone. Kõik need tavatelefonid, mille need riigid olid kunagi olnud, on aegunud või sisemise konflikti tõttu hävinud.

Telekommunikatsiooni telefoniliinide arendamine läänemaailmas aitas edendada majanduskasvu. Nad võimaldasid üksikisikutel ja ettevõtetel vähendada tehingukulusid ja võimaldasid ettevõtetel oma turu laiendamiseks. SKP kasv ületas infrastruktuuri tehtud investeeringuid. Pole kahtlust, et telefoni laiendamine on seotud majanduskasvuga. Sama arengut ei esinenud ka eespool nimetatud riikides ega ka järgmistes riikides (millel on ka 0 fikseeritud telefoni 100 inimese kohta): Guinea-Bissau, Tansaania, Ida-Timor, Afganistan, Mosambiik, Kongo Vabariik, Malawi, Haiti, Kenya ja Rwanda.

Tegurid, mis aitavad kaasa telefoniinfrastruktuuri alarahastamisele

Kuigi juurdepääs telefonikommunikatsioonile on seotud majanduskasvuga, ei ole see arenguriikides tavaliselt investeeringute tegemine. Sellel on mitu põhjust. Telekommunikatsioon on tavaliselt valitsuse omandis, mis tähendab, et nad järgivad valitsussektori eelarvepraktikat. Teisisõnu, telekommunikatsioonitööstus peab eelarveassigneeringute saamiseks konkureerima teiste avalike teenistustega.

Arenevate riikide valitsused näevad tõenäoliselt püsiliinide infrastruktuuri kõige vähem muret. Selle asemel eraldatakse eelarvelised vahendid sektoritele, mis avaldavad majanduslikule ja sotsiaalsele arengule ilmsemat ja selgemat mõju. See kommunikatsioonisektorisse investeerimata jätmine on aidanud kaasa arengupuuduse suurenemisele nende kohtade ja tööstusriikide vahel.

Tavatelefonide tagajärjed

Lisaks tavatelefonide puudumisele ei mõjuta see ka majanduskasvu, vaid mõjutas ka isiklikku elu. Kui leibkonnal puudub juurdepääs telekommunikatsioonile, võib see isegi kõige lihtsamate ülesannete puhul suurendada kulusid. Telefonide ainus asendaja on füüsiline transport. Kujutage ette, et olete elatustalupidaja ühe mainitud riigi kõige maapiirkonnas. Et teada saada, millised on põllumajandustoodete kulud, tuleb talust lahkuda, lähimasse turule sõita, küsida ümber ja koju tagasi. See valik võrreldes kiire telefonikõne tegemisega. Telefoni infrastruktuuri puudumine suurendab teabe maksumust. Väga pikkade vahemaade tehingud oleksid veelgi kallimad, sest enne toote kättesaadavusest teadmist tuleb reisida.

Mobiiltelefonide tõus

Nüüd, kui mõned neist riikidest võiksid kaaluda infrastruktuuri investeerimist, tundub, et nad on kuludest loobunud ja pöörduvad mobiilside poole. Tegelikult on mobiiltelefoniliinid kaugelt üle fikseeritud sidetehnoloogia. Selle põhjuseks on madalamad käivituskulud ja kiirem saavutus võrreldes traditsiooniliste lauatelefoni telekommunikatsioonivahenditega. Hinnangute kohaselt on mobiililiinid 50% odavamad kui püsiliinid.

Suurenenud side, olgu see siis püsiliin või mobiil, avaldab positiivset mõju majandusele ja kasvupotentsiaalile. See mõju on arengumaades kaks korda suurem. Mobiiltelefonid võimaldavad üksikisikutel määrata kindlaks toodete hinnakujunduse ja kättesaadavuse, osaleda mobiilses rahas ning saada uudiseid ja meelelahutust. Kuigi see suundumus on kasulik, ei ole see siiani jõudnud kõige maapiirkondadesse, kuna neil puudub isegi kõige elementaarsem infrastruktuur, nagu elekter ja vesi.

Riikide arv, kellel on vähem kui üks fikseeritud telefonimüük riigi kohta 100 inimese kohta

Koht	Riik	Fikseeritud telefonikõned 100 inimese kohta
1	Guinea	0
2	Nauru	0
3	Kongo Demokraatlik Vabariik	0
4	Lõuna-Sudaan	0
5	Kesk-Aafrika Vabariik	0
6	Nigeeria	0
7	Tšaad	0
8	Burundi	0
9	Libeeria	0
10	Sierra Leone	0
11	Guinea-Bissau	0
12	Tansaania	0
13	Ida-Timor	0
14	Afganistan	0
15	Mosambiik	0
16	Kongo Vabariik	0
17	Malawi	0
18	Haiti	0
19	Kenya	0
20	Rwanda	0