Benjamin Disraeli - Ühendkuningriigi peaministrid

Varajane elu

Benjamin Disraeli sündis 21. detsembril 1804 Bedford Row's, Bloomsbury's Londonis, juudi ja itaalia päritolu perekonnale. Tema isa loobus hiljem juutimisest ja kõik neli oma last ristisid. Disraeli läks 6–8-aastastele Islingstoni mõisakoolile ja käis seejärel austatud John Potticary Püha Pirani koolis Blackheathis. Seejärel käis ta koolis, kus jooksis õpetaja Eliezer Cogan Walthamstowis ja lõpetas seal 17-aastaselt. Lõpetamisel õppis ta Londoni advokaadibüroos, kuid leidis, et see positsioon on tema sensatsioonilise olemusega kokkusobimatu. Ta loobus oma positsioonist ja järgnevatel aastatel sõitis ulatuslikult ning avaldas mitu romaani.

Tõuse võimule

1831. aastaks otsustas Disraeli, siis Inglismaa kirjandusringi aktiivne liige, siseneda poliitikasse. Ta liitus Tory parteiga ja pärast mitmeid ebaõnnestunud katseid võitis viimaks 1837. aastal alamkoja koht. Järgnevatel aastakümnetel jagunes alamkoda ja suupisted ja konservatiivid parteid valitsesid. See nägi ka paljude vähemuste valitsuste kontrolli. 1865. aastal, mil Whig-Liberal juhitud valitsus langes, moodustas Lord Derby, tuntud kui "Derby Earl", veel üks vähemusvalitsus ja nimetas Disraeli tegutsema riigikantslerina. Siis, 1868. aastal, kui Derby otsustas pensionile jääda, sai Disraeli peaministriks. Kui tema partei sel aastal valimised kaotasid, lahkus Disraeli. Alles 1874. aastal, kui konservatiivid võitsid teise suure võidu, sai Disraeli Ühendkuningriigi peaminister.

Panused

Oma ametiaja jooksul, Disraeli möödunud mitmeid olulisi reforme. Riigisiseselt aitasid Artizanide ja Töötajate Eluruumide Parandamise Seadus suuresti kõrvaldada Suurbritannia slummid tõhusalt ning 1875. aasta rahvatervise seadus täiendavalt seadis slummide reguleerimise kohta. Ta läbis aastate jooksul ka mitmeid tehaseseadusi, mille eesmärk on ennetada tööjõu ärakasutamist ja seaduslikke ametiühinguid kui töötajate seaduslikke esindajaid. Seejärel pani Disraeli rahvusvaheliste suhete valdkonnas julgeid käike ja laiendas Suurbritannia keiserlikku prestiiži. Ta ostis edukalt Suessi kanali aktsiad, andis kuninganna Victoria India keisrina ja kaitses Briti impeeriumi huve Venemaa vastu Berliini kongressil.

Väljakutsed

Suurema osa Disraeli poliitilise karjääri jooksul jagati konservatiivide partei põhiküsimustes ja nad kaotasid sageli eriarvamuse tõttu rahva toetuse. Pärast seda, kui Disraeli sai partei liidriks 1872. aastal, reformis ta parteid radikaalselt ja tegi oma seisukoha üheks selgelt eristatavaks liberaalse partei omast. Ta kaitses monarhiat ja Lordide maja, samuti Inglismaa kirikut. Ta nõudis ka radikaalseid meetmeid, et tugevdada impeeriumi mässuliste ja väliste ohtude vastu. Kõik need väärtused kajastusid hiljem tema poliitikas. Oma ministeeriumi ajal oli Venemaa suureks ohuks Suurbritanniale ja kui türklased andsid venelastele pärast suurt konflikti, lepiti kokku, et Venemaa võtab Euroopas märkimisväärseid territooriume, mis oli varem kuulunud Ottomani impeeriumi. Disraeli protesteeris selliseid meetmeid kindlalt ja sundis Venemaad osalema Berliini kongressil, mille jooksul ta ennetas edukalt Venemaa edasist laienemist kogu Euroopas.

Surm ja pärand

Disraeli suri 19. aprillil 1881 Londonis 76-aastaselt. Ta oli pikka aega kannatanud podagra, astma ja bronhiidi all. Disraeli oli oluline moodustada konservatiivide partei ühtseks ja sidusaks parteiks ning tugevdas seda ka kahepoolset süsteemi, mis on ikka veel tänapäeva demokraatia sümboliks Ühendkuningriigis. Töötingimuste ja ametiühingutega seotud reformid võitsid talle töögrupi inimeste toetuse ja seadsid oma hääleõiguse konservatiivse partei eelistamiseks. Ta oli ka kindel usk Briti impeeriumisse ja Briti monarhiasse ning tema meetmed tugevdasid tema ajal Briti keiserlikku võimu, kuid sellised meetmed andsid ka koloniaalse domineerimise ja rõhumise, mis tõi kaasa vastupanu liikumise Briti vastu kogu maailmas järgnevas sajandil.