Mis on makroökonoomika?

Makroökonoomika vaatleb kogu majanduse kui terviku „suurt pilti”, mis koosneb üksikute ettevõtete või turgude asemel komponentide kogumikust. Makroökonoomika prognoosib riiklikke sissetulekuid, analüüsides selliseid tegureid nagu sisemajanduse kogutoodang (SKP), tööhõive, deflatsioon ja inflatsioon ning maksebilansi positsioon. Selles käsitletakse ka fiskaal- ja rahapoliitilisi vahendeid, mis reguleerivad majanduse arengut või pigem selle seisundit. Makroökonoomika pöörleb ümber majandusarengu, võtmetegurite, mis soodustavad ja määravad majandust, ning majandustsüklid, mis toovad kaasa majanduslanguse, inflatsiooni ja deflatsiooni ning kuidas kõik need tegurid on seotud töötuse ja tööhõivega.

Sissejuhatus makromajandusse

Makroökonoomika käsitleb majanduse tulemuslikkust, käitumist, struktuuri ja otsustusprotsessi tervikuna. Ta uurib piirkondlikku, riiklikku ja globaalset majandust. Makroökonoomid uurivad koondnäitajaid, nagu SKP, riiklikud sissetulekud, hinnaindeksid, töötuse määrad ja kuidas erinevad majandussektorid omavahel seotud, et mõista majanduse kui terviku funktsioone. Nad töötavad välja mudelid, mis selgitavad suhteid selliste tegurite vahel nagu tarbimine, tööpuudus, inflatsioon, rahvatulu, investeeringud, säästud, rahvusvaheline kaubandus ja rahandus. Uuringus keskendutakse peamiselt majandustsüklile ja pikaajalise majanduskasvu määravatele teguritele. Distsipliin aitab valitsustel majanduspoliitikat arendada ja hinnata.

Majanduslik väljund

Väljundiks on kogutulu või lõpptoodete ja -teenuste koguväärtus, mis on kogu majanduse lisandväärtuse summa. Sellest tulenevalt muutub riigi toodang kogu riigi poolt kogu aja jooksul toodetud koguseks. Sisemajanduse koguprodukt mõõdab makromajanduslikku toodangut. Majanduskasvu uurides uurib majandustegevus pikaajalist toodangu kasvu. Majanduskasvu soodustavad sellised tegurid nagu tehnoloogia areng, parem haridus ja kapitali kasv. Majandustsüklites järjekindel kasv ei põhjusta majanduslangust.

Töötus, inflatsioon ja deflatsioon

Makroökonoomikat ei saa mõista ilma tööpuuduse ja inflatsiooni mõisteteta. Töötus peegeldab töötute arvu, kes otsivad aktiivselt töökohti, samas kui inflatsioon on enamiku kaupade ja teenuste üldine hinnatõus.

Inflatsioon vähendab rahaühiku ostujõudu, olgu see siis dollar, euro või nael. Inflatsioon toimub siis, kui riigi majandus kasvab liiga kiiresti, kuid deflatsioon võib tuleneda kahanevast majandusest. Majandusteadlased mõõdavad hinnamuutusi hinnaindeksitega. Rahapoliitikat kasutades kasutavad riigi rahapakkumist haldavad keskpangad raha- või fiskaalpoliitikat, et vältida hinnataseme muutusi. Makroökonoomika aitab mõõta inflatsiooni mõju riigi majandusele ja elatustasemeid, eristades nominaalsissetulekut ja tegelikke sissetulekuid või ostetud kaupu ja teenuseid. Tööjõud hõlmab nii palgatöötajaid kui ka töötuid ning neid, kes ei tööta. Kolmas aspekt on kolm liiki tööpuudus, mis on hõõrdumine, struktuurne tööhõive ja tsükliline töötus.

Inflatsiooni seostamisel töötusega arvestavad makroökonoomid järgmist nähtust. Oletame, et igaüks sai homme tööd ja ta hakkab tulu teenima ja kulutama. Kuna tarneahel võtab turule jõudmiseks kauem aega, on olukord kõikuv ja kaupa tagastav raha on suurem kui müügiks saadaolevad tooted. Järelikult peab töötus vähenema ja üldised hinnad tõusma. Teisisõnu põhjustab madalam pakkumise kogusumma inflatsiooni. Teisest küljest põhjustab majanduslangus nõudluse vähenemise majanduslanguse tõttu.

Makromajanduslik poliitika

Valitsus kasutab erinevaid strateegiaid ja vahendeid majanduse juhtimiseks täieliku tööhõive, majanduskasvu ja hinnastabiilsuse suunas. Rakendatud makromajanduspoliitika on fiskaal- ja rahapoliitika. Rahapoliitikas kontrollivad keskpangad rahapakkumist mitmete mehhanismide kaudu, näiteks ostes võlakirju, et suurendada rahapakkumist, alandada intressimäärasid või omada kontraktsioonilist rahapoliitikat, kus pangad müüvad võlakirju ja võtavad raha ringlusest välja. Eelarvepoliitikas kasutab valitsus majanduse mõjutamiseks tulusid ja kulusid, sealhulgas makse ja võlgu. Näiteks kui majandus toodab vähem kui potentsiaalne toodang, kasutatakse tootmisvõimsuse suurendamiseks tühikäigu ressursse, näiteks rahastada inimesi, kes kasutavad inimesi. Väljatõrjumine toimub siis, kui fiskaalpoliitika asendab erasektorit selle asemel, et suurendada majandustoodangut, näiteks kui intressimäärade tõus ja investeeringute vähenemine.

Makroökonoomika ajalugu

Makroökonoomika kuupäev toetab kuueteistkümnenda sajandi rahandusteooria jagunenud valdkondi ja 19. sajandi keskpaiga majandustsükli teooriat. Varased teoreetikud uskusid, et rahalised tegurid ei mõjuta tegelikke tegureid, näiteks tegelikku toodangut. Reaalses mõttes keskendusid varased majandusteadlased ühele elemendile, näiteks rahandus- / fiskaalpoliitikale või ilmamajanduse mõjule põllumajanduses, ning ei keskendunud kaupade ja teenuste koosmõjule ning müüjatele ja ostjatele, näiteks tööhõive ja töötuse, inflatsiooni ja deflatsiooni ning tulemuste ja sissetulekute juhtumid. John Keynes kritiseeris klassikalisi teooriaid ja pani üksikisikute asemel kasutusele majanduse tervikuna. Töötuse ja majanduslanguse selgitamisel märkas ta inimeste ja ettevõtete rahavoogusid, et vältida investeeringuid majanduslanguse ajal ja tunnistas kehtetuks traditsioonilise veendumuse, et alati turg on selge, jätmata aktiivset tööjõudu või liigseid kaupu. Keynesi teoste põhjal on majandusteadlased põhjalikumalt uurinud majandust ning tänapäeval on makromajandus lai valdkond, mis keskendub turgude üldisele tasakaalule.

Makroökonoomika asjakohasus

Tänapäeva ärimaailma iseloomustab ülemaailmne turg. Majandus mõjutab iga elavat üksikisikut, kas tema töö või ärivõimalused või kaupade ja teenuste ostmine ja müümine. Makroökonoomika uuring annab meile selgema arusaama meie majandusest, mis teeb selle üles, kuidas see kasvab ja mis põhjustab selle lepingu. Kasvavas majanduses elavad inimesed parema elu, samas kui ebaõnnestunud majandus on katastroofiline. Uuringus analüüsitakse nõuetekohaseid poliitikakujundusi ja eeskirju, et riik saaks areneda ja looduses olla parim majandus.