Mis on Sahara araabia demokraatlik Vabariik (Lääne-Sahara)?

Sahara araabia demokraatlik (SADR), tuntud ka kui Sahara Araabia Demokraatlik Vabariik või Lääne-Sahara, on iseseisvalt deklareeritud riik, kes nõuab autoriteeti Lääne-Sahara vaidlusaluse territooriumi üle, mis on samaaegselt Maroko poolt hõivatud ja hõivatud. Algselt oli SADR 1884. aastast kuni 1976. aastani Hispaania koloonia ja pärast hispaania keele väljakuulutamist kuulutasid nomadilised elanikud vabariigi iseseisvuse ja väitsid maa omandiõigust. Nad võitlesid Marokoga ja Mauritaaniaga ning 1979. aastal sõlmisid nad rahumeelse kokkuleppe Polisario Frontiga, mis loodi Sahara mässuliste liikumisena, mille eesmärk on vabastada Lääne-Sahara Maroko kontrolli alt. Alates 2016. aastast tunnustasid SADRi 85 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) liiget, kellest 37 liiget loobusid tunnustamisest. SADRi TAOTLUSED, et Maroko on okupeeritud territoorium ja territoorium, kus see on vabanenud aladena. ÜRO ei tunnista seda, kuid Aafrika Liit (AU) tunnustab seda täielikult. 1982. aastal võttis Maroko protestil tagasi Aafrika Liidu liikmestaatuse ja on ainus Aafrika riik, mis ei ole liidu liige.

Sahara Araabia Demokraatliku Vabariigi poliitika

Presidendi kantselei on kõrgeim kontor riigis. President on peaministri või peaministri ametisse nimetamise eest vastutav. Brahim Ghali on turgu valitsev president ning Abdelkader Taleb on peaminister. Valitsus koosneb ministrite nõukogust, mida juhib peaminister, kohtusektor, mille liikmed nimetab ametisse president ja parlament, mis on ametlikult nimetatud Sahara rahvusnõukoguks. Alates selle loomisest 1976. aastal on valitsus muutunud ad hoc struktuurilt funktsionaalseks valitsuseks. Ministeeriumide eesotsas on ministrid ja nad on täielikult töökorras. Kohtusüsteem on kohtuprotsesside kohtute, apellatsioonikohtu ja Riigikohtuga hästi kursis. Isegi kui seda ei tunnustata demokraatliku riigina, on riik surmanuhtluse keelanud ja 1999. aastal andis ta hääle, mis ei andnud valitsusele langust. 1999. aastal võttis SADR vastu Euroopa põhiseadustega sarnase põhiseaduse. Kuigi territooriumi valitsemiseks kasutati põhiseadust, peatati mõned klauslid kuni täieliku sõltumatuse saavutamiseni. Põhiseadus tunnistab Saharaasi aafriklasteks, araablasteks ja moslemiteks.

Valimised ja välissuhted

Riigi demokraatlikel valimistel osalevad vabanenud aladel asuvad Sahrawid ning Alžeeria põgenikelaagrid. 2008. aasta veebruaris valiti territooriumil Sahara rahvusnõukogu. 1991. aastal ei toimunud Marokost oodatud rahvahääletust integratsiooni või iseseisvuse kohta, kuna lahknevus valimistel osales. Polisario Front viib läbi SADRi välissuhted ja peab diplomaatilisi suhteid rahvusvahelise organisatsiooni ja riigiga. 1966. aastal kinnitas ÜRO territooriumi õigust ise valitseda ja 1979. aastal tunnustas ta Polisario SADRi esindajana.

Kavandatav autonoomia

2003. aastal ratifitseeris ÜRO Bakeri kava. James Bakeri koostatud ja siis ÜRO peasekretärile Kofi Annanile esitatud kava koostas viieaastase üleminekukava, mille kohaselt SADR asendatakse Lääne-Sahara ametiga (WSA). WSA oleks Maroko järelevalve all olev autonoomne asutus ning toimuks iseseisvuse referendum. Maroko lükkas kava tagasi. 2007. aastal tegi Maroko ettepaneku luua isereguleeruv üksus, mis juhiks territooriumi läbirääkimistega autonoomsuse tasemel. Ettepaneku tulemusel tekkis ummikseis ja ÜRO nõudis, et mõlemad pooled otsiksid tingimusteta ja vastastikku aktsepteeritud lahendust võimaliku territoriaalse konflikti vältimiseks. Praeguseks on SADRi ja Maroko territooriumi endiselt nõudnud.